Kõik, mida Sa pead teadma auto diagnostikast ja veakoodidest

Vanasti oli autodega lihtne – kui midagi ütles elektrisüsteemis üles, tuli tõsta kapott ja otsida kontroll-lambiga katkist kohta. Tänapäeval õnneks või kahjuks see suures osas enam nii ei käi. Nüüdisaegset masinat saab hõlpsasti diagnoosida läbi spetsiaalse arvuti.

Kuidas me selleni jõudsime? Eks ikka läbi arvutite (ja eriti just mikrokiipide) arengu. Mikrokiipe leiad pea igast tänapäevasest tehnikaseadmest. Autod ei ole kindlasti erandiks, kus moodsad masinad omavad piisavalt arvuteid, et jätta kogu II Maailmasõja arvutiriistvara sügavasse häbisse.

Järgnevas blogis vaatame, miks on tänapäevastel autodel arvuteid vaja ning kuidas neid diagnoosida.

Arvutid autos

Kuigi autol ei ole hiirt ega klaviatuuri, võib seal olenevalt mudelist peidus olla pea kolmekohaline arv arvuteid.

Siinkohal võib näitena tuua Apollo 11 kosmoseprogrammi, mis viis aastal 1969 esimesed inimesed kuule. Tolleaegset raketti juhiti arvutiga, mis on kordades lihtsam tänapäevase Start/Stop nupuga rösteris peituvast raalist. Vaatamata sellele maandusid inimesed edukalt maakerast 384 400 km kaugusel asuval taevakehal. Miks on siis meil poodi piima järele minekuks vaja autot, milles üle mitmekümne võimsa arvuti?

Põhjus on lihtne – arvutid tõstavad oluliselt masina erinevate komponentide efektiivsust, monitoorides ja tõhustades nende tööd konstantselt. Lisaks annavad nad ka tagasisidet tekkinud anomaaliatest, muutes seeläbi automehhaanikute töö oluliselt lihtsamaks. Enam ei pea enamuste vigade leidmiseks kulutama tunde vaid piisab veakoodide lugemisest.

Analoogsete ja digitaalsete seadmete võrdluse tõime välja näiteks meie eelmises blogipostis “Kuidas töötab auto õhukonditsioneer”, kus rääkisime õhukonditsioneeri ning kliimasüsteemi erinevustest. Esimene neist on analoogne ning teine on digitaalne süsteem. Just tänu arvutiprotsessori ja erinevate sensorite koostööle suudab digitaalne kliimaseade hoida salongis ühtlast temperatuuri. Konditsioneer seda aga ei suuda.

Arvutite täpne kogus autos on mudeliti ning margiti erinev ning sõltub paljuski masina üldisest maksumusest. Näiteks on enamikel autodel järgnevad protsessorid:

• Mootori juhtimine
• Automaatkäigukasti juhtimine
• Digitaalne pardakompuuter
• Muusikasüsteem
• Ohutussüsteemid
• ABS süsteem
• Esitulede automaatika
• Püsikiiruse hoidja
• ESP süsteem
• Jne

Üldistavalt võib öelda, et kõik, mis on autos elektrooniline, omab suure tõenäosusega ka arvutikiipi (mida vahel kutsutakse ka juhtmooduliks, -plokiks või ajuks).

Vaatame järgmiseks, kuidas kõik see digihullus alguse sai.

Auto diagnostika ajalugu

Autotööstuses nimetatakse masina võimekust ennast diagnoosida ning sealtkaudu ka veateateid esile tuua OBD-ks (On-Board Diagnostics). See on lahendus, mis annab automehhaanikutele ligipääsu erinevatele masina alamsüsteemidele.

OBD süsteem on autos eksisteerinud oluliselt kauem kui puutetundlikud ekraanid või BlueTooth ühendused. Esimesed OBD süsteemid jõudsid masinatesse juba 80ndate alguses ja neid hakati rakendama peamiselt kahel põhjusel:

• elektroonilise sissepritse jõudmine masstootmisesse;
• vajadus mootori saastet reguleerida.

Auto sissepritsesüsteemi toimeprintsiipidest saad juurde lugeda meie varasemast blogipostist nimega “Auto kütusesüsteemi töökord ja tüüpilised probleemid”.

Esimestest arvutikiipidest tulev diagnostiline info oli väga limiteeritud. Paljudel juhtudel pani see armatuuril ainult lambi põlema, andmata märku, mis on valesti läinud ja kust viga pärineb. Tänu sellele hakkasid tolleaegsed mehhaanikud seda hellitavalt kutsuma idiooditulukeseks.

Ajapikku tekkisid turule mitmed erinevad diagnostikastandardid. Nende arengukäiku saab kokku võtta järgmiselt:

• Aastal 1988 teeb SAE (Society of Automotive Engineers) ettepaneku minna üle ühtsele diagnostika standardile.
• Aastal 1991 peavad kõik Californias müüdavad masinad omama esmast OBD võimekust. Seda hakati hiljem kutsuma ka OBD-I’ks. Samas ei kehtinud endiselt ühtset standardit.
• Aastal 1994 pannakse alus ühtsele OBD-II (On-Board Diagnostics, versioon II) standardile.
• Aastal 1996 muutub OBD-II Ühendriikides kohustuslikuks.
• Aastal 2001 muudab Euroopa Liit EOBD kohustuslikuks kõigile Euroopas müüdavatele bensiinimootoriga autodele.
• Aastast 2003 on EOBD kohustuslik kõigile EL-s müüdavatele diiselmootoritele.

Tänapäeval kehtima jäänud OBD-II on nüüdseks ajaks saanud kõikide masinate standardiks, lihtsustades seeläbi oluliselt automehhaanikute tööd.

Mootori juhtimine arvutiga

Nüüd, kui oleme rääkinud arvutite vajalikkusest ja taustast on aeg vaadata, kuidas need täpsemalt töötavad.

Nagu eelnevas punktis sai mainitud, on pea igas moodsas masinas vähemalt 1 protsessor ja see juhib ja monitoorib mootori tööd. Sensoritelt tuleva info hulka kuulub näiteks:

• Hapniku tase mootoris
• Õhusurve
• Õhutemperatuur
• Mootori temperatuur
• Gaasipedaali asend
• Detonatsiooniandurist tulevad andmed

Kogu see eelnev sensoritelt tulev info jõuab protsessorisse, mis seda siis juba analüüsib. Edasi muudab arvuti vastavalt vajadusele mootori komponentide tööd ja seda pea iga väntvõlli pöörde jooksul. Näiteks võib muutuseks olla kütuse sissepritse kogus, plahvatuste parem ajastamine, mootori tühikäigu pöörded jms.

Kogu selle töö eesmärgiks on tõsta mootori üldist efektiivsust ning vähendada seeläbi ka saaste emissioonitaset.

Kõrvalekalletest tavapärasest töörütmist annavad arvutid juhile koheselt märku, armatuuril süttiva “Check Engine” (kontrolli mootorit) tulukese kaudu.

Mootori diagnostika

Check Engine tuluke armatuuril on enamike autokasutajate jaoks üks selline ebamäärane veateade, mille puhul ei oskagi kohe midagi ette võtta. Auto ju endiselt töötab ja mootori hääled on samuti normis. “Vast on tegemist ikkagi katkise pirniga, mis süttis iseenesest…”

Märgutule taga seisab aga seesama arvuti, mis on saanud mootoris olevatelt sensoritelt infot potentsiaalse vea kohta. Kui mõnel üksikul korral võibki tegemist olla ainult hetkelise normist kõrvalekaldega, soovitame tulukese süttimisel vea diagnoosimiseks koheselt pöörduda hästi varustatud autotöökoja poole.

Diagnoosimine tähendab siinkohal veakoodide lugemist auto arvutist. Selleks on olemas spetsiaalsed diagnostikaarvutid, mis oskavad autoga ühendamisel sealt välja lugeda vea tekkepõhjused.

Korralik diagnostikamasin leiab sealt veateate ülesse ning esitab selle koos omapoolse kirjeldusega, nagu näiteks “P0300: Cylinder Misfire Detected”.

Samas ei piisa vea leidmiseks alati ainult veakoodist. Need on pigem suunavad, kuna alati ei pruugi veakoodi genereeriv komponent vigane olla.

Universaalne ja margipõhine diagnostika

Kindlasti tekib autoomanikuna siinkohal küsimus, kas ainult margiesindus suudab minu autot diagnoosida?

Sellele vastamiseks vaatame kõigepealt üle, mis tüüpi diagnostikamasinaid turul üldse leidub. Diagnostikamasinad võib jagada laias laastus kolmeks:

• OBD-II Generic
• OBD-II Enhanced
• Margipõhised originaalarvutid

Peamiseks erinevuseks nende kolme vahel on üldine võimekus probleeme tuvastada ning nendega toime tulla. Vaatame täpsemalt, kuidas nad seda teevad.

OBD-II Generic

Nii OBD-II Generic kui ka Enhanced tüüpi diagnostikaarvutite näol on tegemist universaalse tööriistaga, mis võimaldab analüüsida laia valikut masinaid, olenemata nende margist ja mudelist.

Samas on erinevus OBD-II Generic ja Enhanced funktsionaalsuste vahel suur. Generic tüüpi masinad suudavad autost kätte saada vaid selle mootori ning saaste kohta käiva info.

Teiseks suureks erinevuseks on autoga suhtlemise võimekus, kus Generic masinad suudavad suhelda masinaga vaid ühepoolselt, võttes infot ainult vastu.

OBD-II Enhanced

Nagu eelnevalt mainisime, võib tänapäeva autodes olla rohkem kui 70 arvutit, mis suudavad genereerida rohkem kui 3000 üldist ja ka terve trobikonna margipõhiseid veateateid.

Samas on OBD-II Enhanced tüüpi universaalmasinad piisavalt võimsad, et üles korjata kõik need üldised ning lisaks ka paljud margipõhised veateated.

Erinevalt oma lihtsamast sõsarast suudavad Enhanced masinad kahepoolselt suhelda autos peituvate arvutitega, saates neile vajadusel käsklusi ning muutes nende tööprintsiipi. Auto parandamisel ning tuunimisel annab see väga suure eelise odavamate masinate ees.

Samas on OBD-II Enhanced versioonil ka omad miinused. Näiteks ei suuda ta väga spetsiifilisi mudelipõhiseid koode tõlgendada.

Carfoxis kasutame ODB-II Enhanced arvutina võimekat Launch X431 Pro mudelit, mis suudab enamus automarke ja mudeleid ära tunda. Tegemist on puutetundliku ekraaniga tahvelarvutiga, mis jookseb huvitavalt lausa Android operatiivsüsteemil. Tänu selle suurele mobiilsusele on masinat mugav kasutada ka kitsastes kohtades. Tänu spetsiaalsele tarkvarale saame kätte suurel hulgal andmeid iga masina kohta. Launch X431 Pro kohta leiad lisainfot siit ja kui tahad seda imeriista ka ise näppida, siis astu meie juurest läbi.

Margipõhised arvutid

Kuna autotootjad tahavad oma mudelitega konkurentidest kõvasti erineda on mõneti ka nende masinates peituv tarkvara erinev. Selle tulemusena võib näiteks premium-klassi autosid universaalseadmega skaneerides hätta jääda, kuna viimane ei suuda tõlgendada ebastandartseid veateateid.

Siinkohal tulevad appi margipõhised arvutid, mis pärinevad autotootjalt endalt. Nende tööpõhimõte on sama nagu OBD-II Enhanced arvutitel, kus peamine erinevus on margipõhiste veakoodide tundmine.

Näiteks saame Carfoxis selliseid luksusautosid nagu näiteks Mercedes-Benz, diagnoosida spetsiaalse MB Star C5 arvutiga. Lisaks omame eraldi arvutit kõikide Volkswagen AG gruppi kuuluvate sõidukite (VW, Škoda, Seat ja Audi) ja samuti Aston Martini ja Maserati tarbeks.

Peamiselt esinevad veakoodid

Diagnostika koodid võib jagada nelja peamisesse kategooriasse, milleks on:

• Powertrain e. jõuülekanne (P),
• Body e. kere (B)
• Chassis e. šassii (C )
• Network Communications e. võrguühendused (U)

Vaatame üle ka need 6 peamist mootoriga seonduvat veakoodi, millega tõenäoliselt iga autoomanik mingil ajahetkel kokku puutub.

1. Lambda- e. hapnikuandur

Koodid: P0171-P0175

Üks peamisi masina mootori juures esinevaid vigu pärineb katkisest hapnikuandurist.

Kõikidel tänapäevastel autodel on väljalaskesüsteemis lambdaandur, mis mõõdab auto heitgaasis sisalduvat hapniku kogust (lambda on tegelikult suhtarv, mis näitab teoreetiliselt vajamineva ja reaalselt kulutatud hapnikusisalduse suhet).

Heitgaasi hapnikusisaldusest saab auto keskarvuti välja arvutada ja korrigeerida kõige optimaalsema hapniku ja kütuse suhte põlemiskambris. Üldiselt on lambdaandur kas katalüsaatori küljes või selle vahetus läheduses. Enamikel kaasaegsetel ja veidi kõrgemalt forsseeritud mootoritel on isegi kaks lambdaandurit (V-mootorite puhul isegi 4), kus üks on enne ja teine pärast katalüsaatorit.

Katkine andur tõstab auto kütusekulu ning halvimal juhul võib mootor hakata ka seiskuma.

Auto väljalaskesüsteemi kohta saad üldisemat informatsiooni meie varasemast blogipostist “Auto väljalaskesüsteem – töökord ja tüüpilised probleemid”.

2. Mootori tõrked

Koodid: P0300-P0305

Automehhaanikute jaoks on mootori tõrked igapäevaseks probleemiks. Tõrke all mõtleme siin seda, kui üks või enam silindreid ei tööta korrektselt. Välja paistab see nii, kui Sinu auto vibreerib või lausa väriseb seismise ajal ja kütusekulu on ebatavaliselt kõrge.

Mootori tööprintsiibist saad juurde lugeda blogist “Mootori komponendid, töökord ja tüüpprobleemid”

3. Kütusepaagi õhutus

Koodid: P0411, P0440, P0442, P0446, P0455

Kütusepaagi õhutuse eesmärgiks on suunata paagis tekkivad bensiiniaurud tagasi mootorisse. Kuigi süsteem koosneb paljudest erinevatest komponentidest, nagu näiteks vooliku- ja puhastusventiilid, süsiniku kanister ja surve- või vaakumandur, on enamasti veateate põhjustajaks lihtsalt halvasti suletud kütusepaagi kork.

4. Heitgaaside retsirkulatsiooni süsteem, e. EGR

Koodid: P0401

Heitgaasi taaskasutussüsteemi töö eesmärgiks on vähendada mürgiste lämmastikoksiidide (NOx) teket mootoris. Seda teeb ta kavalalt, juhtides tekkinud gaasid tagasi silindritesse “järelpõlemisele”. Kõik see liikumine toimub tänu auto arvutisüsteemidele, mis avab ja sulgeb klappe juhtimaks hetigaasid tagasi mootorisse.

Peamised probleemid tekivad, kui Sa pole ammu oma autos mootoriõli vahetanud (loe selle vajalikkusest meie varasemast blogipostist “Õlivahetus ja vedelike perioodiline kontroll”), või sõidad tihti lühikesi otsi, mille käigus mootor ei suuda korralikult üles soojeneda.

5. Katalüüsmuundur

Koodid: P0420, P0430

Katalüüsmuundur on heitgaaside kontrollseade, mis muudab heitgaasis olevad mürgised gaasid ja saasteained “puhtamaks”. Peamised vead, mis muunduriga ette tulevad on selle saastumine, mille tulemusena suureneb summutist väljuva saaste hulk.

6. DPF diiselmootori filter

Koodid: P1471, P2002, P2003, P242F, P244A/B, P2452-2459

Diislikütuse tahkete osakeste filtri, e. DPF (Diesel Particulate Filter) eesmärgiks on koguda mootorist tulevaid tahma ja muid osakesi, mis pole korralikult ära põlenud. Nende õhku sattumine on kahjulik tervisele. DPF aga lakkab suhteliselt tihti töötamast, olgu siis tegemist ummistusega või saab filter lihtsalt täis. Probleem tekib tavaliselt olukorras, kus kasutad sõidada tihti lühikesi otsi, kus mootor ei soojene korralikult ülesse.

Kokkuvõte

Nüüd kui tead, mis tuksub auto südames, tunned vast suuremat naudingut konsoolil nuppe vajutades. Kui aga armatuuril süttib hoiatusmärk, siis ära jäta seda tähelepanuta ning toimeta oma masin diagnoosimiseks hästi varustatud remonditöökotta. Niimoodi ennetad suuremaid vigu, mis võivad tulevikus esile kerkida.

Meie aga soovime mõnusaid sõidukogemusi!