Auto väljalaskesüsteem – töökord ja tüüpilised probleemid

Kas teadsid, et väljalaskesüsteemi lekkimine salongi või loodusesse on ohtlik keskkonnale ja kõigi autosviibijate tervisele?

Auto väljalaskesüsteemi korrashoid on oluline kütusekulu, keskkonna ja mõneti ka sõiduohutuse seisukohalt.

See süsteem tagab õige kütuse-õhu segu suhte ja seeläbi kütuse ökonoomse põlemise mootoris ning aitab sõidukist väljutada põlemisest tekkinud heitgaasid keskkonnale kõige vähem kahjulikul viisil.

Järgnevalt tutvustame, kuidas väljalaskesüsteem töötab ja kuidas selle eest kõige paremini hoolt kanda.

Alustame väljalaskesüsteemi osade nimetamisega ja tööpõhimõtete lahtiseletamisega.

Väljalaskesüsteemi osad

Väljalaskekollektor

Väljalaskekollektor on kinnitatud silindripeade kohale ehk plokikaante külge ning koondab kõikidest silindritest väljuvad heitgaasid ühte kesksesse torusse. Väljalaskekollektor on kõige sagedamini tehtud malmist, kuid on ka terasest, alumiiniumist ja roostevabast terasest kollektoreid.

Lambdaandur ehk hapnikuandur

Kõikidel tänapäevastel autodel on väljalaskesüsteemis olemas lambdaandur, et mõõta, kui palju hapnikku sisaldab auto heitgaas (lambda on tegelikult suhtarv, mis näitab teoreetiliselt vajamineva ja reaalselt kulutatud hapnikusisalduse suhet). Heitgaasi hapnikusisaldusest saab auto keskarvuti välja arvutada ja korrigeerida kõige optimaalsema hapniku ja kütuse suhte põlemiskambris. Üldiselt on lambdaandur kas katalüsaatori küljes või selle vahetus läheduses; enamikel kaasaegsetel ja veidi kõrgemalt forsseeritud mootoritel on isegi kaks lambdandurit (V-mootorite puhul isegi 4), üks enne ja teine pärast katalüsaatorit.

Katalüsaator ehk katalüüsmuundur ehk katalüütiline konverter

Katalüsaator meenutab välimuselt summuti pütti ja see muundab mootorist väljuva kahjuliku süsinikmonooksiidi ja süsivesiniku veeauruks ja süsihappegaasiks. Paljud kaasaegsed katalüsaatorid sisaldavad ka kahjulikke lämmastikoksiide neutraliseerivat süsteemi. Tavaliselt on katalüsaator paigaldatud pärast väljalaskekollektorit.

DPF ehk diisli tahkete osakeste filter (Diesel Particulate Filter)

Kuna diiselmootorid töötavad bensiinimootoritest märgatavalt madalama temperatuuriga, ei jõua põlemiskambris kõik süsinikuosakesed põleda süsinikdioksiidiks (CO2) ja põlemata süsinikuosaksesed väljuvad heitgaasidega. Selle ebatäieliku põlemise tagajärjel alles jäävad süsinikuosakesed põhjustavad diisemootoritega autodel paksu musta heitgaasi. Selle nähtava tahma püüdmiseks on enamikul uuematel ja ka mitmetel vanadel diiselmootoritel paigaldatud väljalaskesüsteemi diisli tahkete osakeste filter (Diesel Particulate Filter ehk DPF).

DPF on diiselmootoritele paigaldatud heitgaaside filter, mille eesmärk on kinni püüda heitgaasides olev tahm. Need osakeste filtrid on loodud kestma tavasõidutingimustes üle 150 000 kilomeetri ning nende efektiivsus tahma vähendamisel on 80 % ringis.

Osakeste filtreid on kahte sorti – passiivseid ja aktiivseid.

Passiivne filter on vanem ja töötab põhimõttel, et filtrit ummistavate tahma osakeste ärapõletamiseks kasutatakse katalüsaatorina lämmastikdioksiidi (NO2). Filtrist osakeste ärapõletamist nimetatakse filtri taastamiseks ning see pikendab oluliselt filtri eluiga ja vähendab heitgaasides leiduvaid keskkonnale kahjulikke mürkaineid.

Aktiivne DPF on põhimõttelt sama, mis passiivne, aga ilma katalüsaatorita. Kui mootori juhtplokk saab DPF-ilt märku, et 45% mahust on täis tahmunud, siis kütuse sissepritsesüsteem (sisselaskesüsteem) lubab põlemiskambrisse pärast põlemistsüklit lisakütust, mis kõrgematel kuumustel põletab DPF-is oleva tahma kõige väiksemateks võimalikeks osakesteks. Kuna aktiivne filtri taastumine toimub ainult kõrgematel temperatuuridel, ei jõua sõidukitel väikeste sõiduvahemaadega DPF taastuda ning võib enneaegselt ummistuda ja  vajada vahetamist. Taastumistsükkel aktiivsel filtril peaks toimima, kui sõita vähemalt 10 minutit kiirusel üle 65 km/h.

Summuti

Summuti, nagu nimest võib arvata, summutab mootori müra ja kogub ka tahma. Kuna kütuse põlemine sisepõlemismootoris on kõige lihtsamini öelduna rida kontrollitud plahvatusi, mille müratase on ebamugavalt vali, siis on väljalaskesüsteemi lõpus, summutis, müra summutamiseks kasutatud heli hajutavaid seinu või süsinikkiudu.

Väljalasketoru

Kõiki ülalnimetatud süsteeme ühendab omavahel väljalasketoru, mis ulatub väljalaskekollektorist kuni auto taga oleva nähtava väljalasketoruni. Tavaliselt on väljalasketoru tehtud terasest või roostevabast terasest (mis kestab korrosioonikindluse tõttu kauem) või alumiiniumterasest. Alumiiniumterasel on parem korrosioonikindlus kui tavalisel terasel, kuid mitte parem kui roostevabal terasel. Vähema vastupidavuse tõttu on alumiiniumteras odavam kui roostevaba teras.

Tüüpilised probleemid

Rooste

Tavaliselt on väljalaskesüsteemi suurimaks vaenlaseks korrosioon ehk rooste. Roostet või raudoksiidi põhjustab vee ja veeauru reageerimine terases oleva rauaga ning kuna heitgaaside katalüsaatori läbimisel on saaduseks vesi, on väljalasketorul suur soodumus seestpoolt roostetada.

Mida lühemaid retkesid autoga teha, seda kahjulikum on sõit väljalaskesüsteemile, kuna mootor ei jõua kuumeneda piisavalt ning vesi väljalasketorus kondenseerub ja jääb süsteemi söövitama. Kui autoga teha vaid linnasõite, tasub kindlasti soetada roostevabast terasest väljalaskesüsteem. Kuid kui iga sõidukord on umbes 15-20 km, ei tasu selle pärast muretseda.

Kui talvel puistatakse teedele soola, soovitame auto aluskülge aegajalt pesta, muidu kiirendab sool auto aluskere ja väljalaskesüsteemi roostetamist. Pärast pesu tasub  autoga sõita või lasta mootoril veidi aega töötada, et torude peale jäänud vesi ära kuivaks, ega jääks roosetama.

Lambdaandur ehk hapnikuandur

Kui oled täheldanud, et auto kütusekulu on märgatavalt tõusnud, võib mure peituda lamdaanduris, teisisõnu hapnikuanduris (reeglina süttib auto armatuuril ka mootori hoiatustuli, kui lamdaandur läbi läheb; aga kui ta on lihtsalt kulunud ja määrdunud, siis reeglina auto elektroonika sellest ei teavita).

Ajapikku kulub ja muutub hapnikuandur vähemtäpseks, põhjustades vahest rikast põlemist. Rikas põlemine on see, kui mootoris  kulutatakse plahvatuse tekitamiseks vale hapnikunäidu tõttu rohkem kütust kui vaja. Tavaliselt annab “check engine” tuli märku, et hapnikuandur hakkab alla andma.

Soovitatav hapnikuanduri vahetusintervall on umbes 100 000 km tagant, kuid iga auto kasutusjuhendis on juba täpsem intervall kirjas. Hapnikuanduri vahetamine on üks kiiremaid ja odavamaid vahetusi.

Summuti

Järgmine suurim murekoht on summuti. Enamik summuteid roostetab läbi ning neid tuleb lihtsalt välja vahetada.

Kui juba mõtled summuti vahetusele, tasub kaaluda, kui kauaks auto sinuga või teedele jääb. Summutite kvaliteedi ja hinna suhtes on selge korrelatsioon ning kui auto jääb teedele või sinu kätte veel pikalt, tasub osta kallim summuti. Kui aga vaid lapid oma viimaseid sõite tegevat autot, piisab isegi madala kvaliteediga või kasutatud summutist.

Veel üheks levinud probleemiks on summuti püti ummistumine.

Keelatud on võimsama mootori hääle või näilise võimsuslisa eesmärgil omal käel summuti pütte vahelt välja lõigata, kuna see suurendab keskkonda häirivat müra ja väljuvate heitmete hulka.

Katalüsaator

Mõnikord harva juhtub ka nii, et katalüütiline konverter ummistub ja vajab vahetust. Katalüsaatori läbikulumisest annab märku auto võimsuse kadu, kuumus auto alusküljelt või väävli lõhn salongis. Kui katalüsaator ummistub, võib see nii kuumaks minna, et hõõgub punaselt. Katalüsaatori eemaldamine autolt on seadusega karistatav.

Kokkuvõte ja mida mehhaanikuga arutada:

Auto väljalaskesüsteem on üsnagi otsekohene süsteem, mis vajab üpris vähe hooldust, kuid mille puhul tasub siiski paar tähtsamat asja meelde jätta. Kui:

• teed on soolased, tasub aegajalt teha auto alusküljele soolapesu, et aluskülje ja väljalaskesüsteemi eluiga pikendada.
• sõidad vaid lühikesi vahemaid, võib olla mõtekas soetada väljalasketoru roostevabast terasest.

Pane tähele ja teavita oma mehhaanikut, kui:

• tunned salongis väävli või mädamuna lõhna – tea, et see pole istme alla jäänud koogelmoogel, vaid ilmselt viga katalüsaatoris.
• märkad kütusekulu langust – mure võib peituda lambdaanduris.
• tunned kärsahaisu – viitab ebahermeetilistele ühendustele väljalaskesüsteemis, ehk kas auklik väljalaskekollektori tihend, auklik summuti toru, pütid (müra ja plärin võivad samuti samadele asjadele viidata).

Jooksvalt tasub lasta üle kontrollida (eriti vanematel autodel) ka summuti kinnitused, kuna need kipuvad samuti roostetama ja lõpuks võib summuti lihtsalt alt ära kukkuda.

Kui sulle meeldis see postitus või õppisid siit, ole meheks või naiseks ja jaga seda postitust sotsiaalmeedias.