Auto värvimise ajalugu ja kuidas seda professionaalselt teha

Auto omamine on investeering. Olenemata, kas sõidad hetkel tutt-uue või päevinäinud masinaga, nõuab selle ülalpidamine Sinult aega ja raha. Nagu iga investeeringuga, tuleb auto eest hoolt kanda ja seda nii seest kui väljast.

Selle mõtte toetuseks kirjutamegi seekordse blogi auto välisest ilust ehk auto värvimisest.

Värvikriimude eemaldamisest oleme korra juba rääkinud varasemas blogis “Auto värvikriimudest ja kuidas neid eemaldada”. Seekord vaataks asja natuke laiema pilguga, ehk et mis on auto värv, kuidas see on ajalooliselt välja arenenud ning mis kasu on professionaalsest värvitööst.

Kui soovid ka enda masinalt roosteplekid eemaldada, siis Carfoxis pakume kõikidele oma teenustele täiesti intressivaba järelmaksu.

Auto värvimine

Värv on auto juures üks esimesi asju, mis möödujatele silma hakkab. See ei puuduta ainult värvivalikut vaid ka selle kvaliteeti, läiget jpms. Maitseka värvi ning kvaliteetse värvimistööga jääb masinast igati korrektne esmamulje.

Autotootjad on juba ammu ära tabanud välise ilu tähtsuse müüginumbrite tõstmisel. Mida parema üldmulje värv jätab, seda kergem on masinat müüa nii uuest peast kui ka järelturul. Tänu sellele on nii auto- kui ka värvitootjad kurja vaeva näinud, et luua lai valik eksklusiivseid värve ja see on neil ka õnnestunud. Tänapäeval on autode värvimisel pea ainukeseks piirajaks fantaasia.

Paraku pole sellised võimalused automaailmas alati eksisteerinud. Vaatame korraks ajas tagasi, milliseid arenguid on auto värvid läbi aegade teinud.

Autode värvimise ajalugu

Kuigi auto ajalugu on pikk ja võiks ka öelda värviline, sai kuulsa Saksa leiutaja Karl Benzi poolt loodud esimene sisepõlemismootoriga masin endale neli ratast alla alles aastal 1879.

Ekslik on arvata, et tol ajal oli kogu maailm must-valge.

Auto värv 19. sajandi lõpus

19. sajandi lõpus ei osanud keegi veel unistada värvikambritest ja -püssidest ning kogu maalritöö tehti nagu kord ja kohus, käsitsi ning pintsliga. Värviks kasutati samalaadseid õlibaasil tehtud lahuseid, millega võõbati maju ning tõldasid. Tänu sellele nägid masinad kohati päris huvitavad ning värvilised välja.  

Tolleaegsetel värvidel ning maalritehnikal oli mitmeid suuri miinuseid. Üheks suurimaks neist oli värvi väga aeglane kuivamine. Kvaliteetse tulemi saamiseks tuli auto kere mitu korda üle võõbata ja enne uue värvikihi peale kandmist pidi eelmine korralikult ära kuivama. Niimoodi võttis masina värvimine aega umbes 40 päeva, peale mida pidi veel seda lihvima ning poleerima.

Teiseks suureks miinuseks oli õlivärvide halb vastupidavus välistingimustele. Seda enam, et värvikihti kaitsev läbipaistev lakk polnud veel leiutatud. Tulemuseks oli auto värv, mis tuhmus juba paari aastaga, hakates kooruma. Maalritele jaoks oli see kõik muidugi vesi nende veskitele.

Auto värv 20. sajandi alguses

 

20. sajandi algus tõi värvimaailma tormilise arengu.

Esimese seeriatootmisesse läinud Fordi Model T kohta ütles Henry Ford (juba korra meie blogis tsiteeritult) “Klient võib valida oma autole mistahes värvi niikaua, kui see on must”. Kuigi tänapäeval võtame sellist ütlust naljaga, oli Fordil seda öeldes täielik tõsi taga.

Nimelt olles ehitanud oma masinate tootmiseks esimese tootmislindi, oli autode valmimise üheks tohutuks pudelikaelaks seesama värvi aeglane kuivamine. Nii võttis Ford kasutusele uut tüüpi värvi, millega lootis vähendada auto omahinda ning mis peamine – kiirendada selle kuivamisprotsessi.

Tegemist ei olnud kahjuks erilise uuendusega võrreldes varasemate värvidega, kuna sideaineks kasutati endiselt linaseemneõli. Samas suutis ta varasema 40 päeva asemel musta värvi kuivatada kõigest ühe nädalaga.

Selline tulem ei olnud kaugeltki piisav, tekitades tootmisesse suured ummikud.

1923 – Leiutatakse nitrotselluloos-lakkvärv

Ettevõte nimega DuPont tuli välja lakipuu baasil loodud nitrotselluloos-lakkvärviga, mida oli võimalik pindadele pihustada. Tänu oma keemilisele ülesehitusele kuivas uus vahend nädalate asemel paari tunni jooksul ja sedagi ilma spetsiaalselt kuumutamata.

Negatiivse poole pealt ei olnud uus lakkvärv väga vastupidav. Erinevad petrooleumi baasil loodud lahustid võtsid selle suhteliselt kerge vaevaga kere küljest lahti. Samuti pidi parima tulemi saamiseks värvi pinnale kandma 4-6 korda ning seda peale igat kuivamist lihvima.

Sedatüüpi lakkvärve tänapäeval enam ei kasutata.

1924 – Leiutatakse esimene värvipihusti

 

See uus vahend võeti tehastes koheselt kasutusele, andes maalritele oluliselt paremad võimalused masinate värvimiseks.

Võrreldes pintsliga on pihustil mitmeid eeliseid – värvi on võimalik kanda pindadele oluliselt ühtlasemalt ja kiiremini, nõudes seeläbi ka vähem aega lihvimiseks.

Värvipihusti kasutamine kulutab ka vähem värvi korraga, tagades seeläbi kiirema kuivamise ning väiksema värvikulu.

1929 – Turule tuli esimene alküüdemail värv

 

Emailvärvil on autotööstuses lakkvärvide ees mitu eelist. Nimelt muutuvad emailvärvid kuivades kõvaks, olles seeläbi oluliselt vastupidavamad keskkonna mõjutustele. Lisaks saab seda kasutada nii värvipihustis kui ka aerosoolina, vajades oluliselt õhemat värvikihti võrreldes lakkvärviga.

1940 – Turule tuli esimene metallikvärv

Praeguseks ajaks kasutasid pea kõik autotootjad kas email- või lakkvärvi. Sel aastakümnel võeti alumiiniumitööstuse mõjutusel kasutusse esimesed metallikvärvid, lisades värvi sisse metalli töötlemisel tekkinud helbeid.

1956 – Turule tuli esimene akrüüllakk

Akrüüllakk muutus populaarseks tänu oma tavapärasest paremale vastupidavusele. General Motors (GM) hakkas seda koheselt kasutama kõikide oma masinate peal. Uut lakki pidi peale kerele kandmist spetsiaalses ahjus “küpsetama”, mis tagas kiirema valmimise.

Ainukese negatiivse küljena oli tulemus suhteliselt tuhm.  

1960ndad – Kasutusel esimene akrüülemail värv

60-ndate alguses võeti kasutusele akrüülemail värvid. Võrreldes varasemate emailvärvidega oli tulem vastupidavam ning ka värvivalik suurenes oluliselt.

Värvideks oli peamiselt ilusad ning kirkad metallikvärvid.

1970ndad – Kasutusel kruntvärv

Sel kümnendil töötati välja uut tüüpi värvikiht, milleks oli krunt. Põhimõtteliselt oli tegemist pigmenteeritud emailist aluskihiga, mida kattis ülimalt kõva ja läbipaistev emailikiht.

Selle värvi sisse lisati ka UV-kiirgust imevaid osakesi, mis aitasid kaitsta nii läbipaistvat kaitsekihti kui ka värviosakesi seal all.

Negatiivse külje pealt oli tegemist vägagi kalli lahendusega, mida kasutati ainult suhteliselt väheste luksusmudelite juures. Samuti hakkas läbipaistev kaitsekiht masinalt suhteliselt kiiresti maha kooruma, tänu millele pidi paljud autod garantii korras uuesti üle värvima.

1980ndad ja 90ndad – Auto värv muutub odavamaks ja kvaliteetsemaks

Õnneks leiti nendel kümnenditel lahendus eelmises punktis väljatoodud probleemidele. Värvitootjad suutsid eelnevalt kalli värvi teha oluliselt odavamaks, tänu millele jõudis see nüüd ka massidesse.

Lisaks leiti lahendus ka lakikihi madalale kvaliteedile, muutes selle väliskeskkonnale vägagi vastupidavaks. Nüüdsest ei vaja auto välispinnad praktiliselt mingit lisahooldust, kui ainult pesu ja vahatamine.

Standardiks muutusid ka värvid, mille auto kerele kandmise meediumina kasutatakse vett.

Tänapäev

Tänaseks on oluliselt täienenud nii värvivalik kui ka selle kvaliteet. Lisaks värvile on välja mõeldud ka uusi värvimistehnikaid tagades seeläbi maksimaalselt hea tulemi. Näitena võib tuua korrosioonivastase e-katte (e-coat ingl. keeles) lisamise, mis on kiire, soodne ning kvaliteetse tulemiga.

Seda tehnoloogiat kasutavad tänapäeval enamus autotootjaid, kus värvimata auto kerele antakse negatiivne elektrilaeng. Edasi kantakse kerele positiivse laenguga värvi osakesed, mis tänu laengute erinevusele jäävad kere külge kinni. Hiljem isoleeritakse auto kere kattekiht elektriliselt.

Pärast e-katte lisamist puhastatakse auto kere üleliigsest kattematerjalist ja värvitakse see.  

Samuti on loodud iseparanevad värvid, kus kõik pindmised kriimud haihtuvad nagu võluväel juba paari minutiga ning auto näeb välja nagu oleks äsja tootmisliinilt tulnud.

Üldine idee selle taga on järgmine – terava esemega kraapimine mitte ei kisu värvi molekule lahti vaid paigutab need ümber. Andes nüüd molekulidele energiat, kas siis päikesevalguse, kuumuse või lausa kuuma vee näol, kohandavad need ennast algsesse siledasse asendisse tagasi.

Autode professionaalne värvimine

Mitte ainult värv ei ole aastatega paremaks muutunud, vaid arenenud on ka värvimise meetodid ning tehnoloogia. Kui eelmise sajandi alguses oli maalri ainukeseks abimeheks pintsel ja värvipott, on nüüdisaegse meistrimehe käsutuses juba suur hulk professionaalseid lahendusi.  

Tänu tehnoloogia jõulisele arengule ei ole kindlasti mõistlik oma masinat enam kodustes tingimustes võõbata (kui just tegemist ei ole väiksemate kriimude eemaldamisega). Põhjus selleks on lihtne – kodused vahendid ja tingimused lihtsalt ei küündi spetsiaalse varustuse tasemele.

Selliselt võid ka kõige hoolsama töö puhul saada ebaühtlase ja tolmukübemetega küllastatud tulemuse. Õnneks kasutavad hästi varustatud autotöökojad värvikambreid, mis tagab ühtlase ja puhta tulemi.  

Autode värvimine värvikambris

 

Kui eelmisel sajandil ei pööratud tööstuses erilist rõhku keskkonnasäästlikusele, siis nüüd on olukord õnneks muutunud. Näiteks ei lubata enam kasutada värve, mis sisaldavad raskemetalle ja loodusele ohtlike kemikaale. Samuti on tehtud suuri jõupingutusi selle nimel, et värvimise käigus tulev saaste ei satuks otse looduskeskkonda.

Kogu nende jõupingutuste tulemuseks on värvikambrid. Nagu ka nimest kõlab, on tegemist kambriga, mis mõeldud autode või selle juppide värvimiseks. Neid saab kasutada ka teiste asjade võõpamiseks nagu näiteks veokid, laevad, lennukid ja isegi mööbel.

Sisuliselt on värvikamber spetsiaalne hermeetiline ruum, kuhu saab autoga sisse sõita. Tänu ventilatsioonile ja õhufiltritele on seal tagatud pidev puhta õhu vool, kontrollitud temperatuur ja stabiilne õhuniiskus. Kõik värvimisel tekkinud jäägid mitte ei satu väliskeskkonda vaid puhastatakse koheselt.

Samuti tagab värvikamber kvaliteetsema lõpptulemuse. Näiteks on peale õhuvoolu väga oluline kambris olev ülerõhk mis ei lase tolmuosakestel õhku tõusta, hoides seeläbi auto värvipinnad puhtana.

Värvikamber tagab professionaalse tulemuse

Lisaks keskkonna saastatuse vähendamisele tagab värvikamber ka oluliselt parema lõpptulemuse. Sealne töö käib spetsiaalsete pihustite ja vahenditega ning tööd viib läbi oma ala professionaal. Niimoodi võid kindel olla, et auto näeb peale värvimist välja kui tuttuus.

Värvides kodustes tingimustes on vägagi tõenäoline, et värskele värvile satuvad erinevad õhus olevad mustuse osakesed. Värvikambris seda ei juhtu, kuna ruumi sisenev õhk surutakse eelnevalt läbi kõrge tõhususega filtritest. Tänu sellele on lõpptulemus siledam ja ei vaja niivõrd palju järeltöötlust, säästes nii aega kui raha.

Näiteks on Carfoxi värvikambris olemas kliimakontroll, tagades optimaalse temperatuuri, õhuniiskuse ning ülerõhu kogu protseduuri vältel. Värvimise järgselt on võimalik süsteem panna ka kuivatusrežiimile, tänu millele mitte ainult ei kuiva lakipind kiiremini, vaid jääb ka tugevam, siledama ning kvaliteetsem.

Erinevat tüüpi värvikambrid

Kõik värvikambrid ei ole loodud võrdsena. Vastavalt nende õhuvahetuse meetodile ja kogusele ning kütteseadme võimsusele saab neid jagada kolme peamisesse kategooriasse.

Ülevalt alla tuulutus

Sellise õhutussüsteemiga värvikambris tuleb värske õhk ülevalt laest ning see imetakse kambrist välja läbi põrandas olevate avade. Tänu õhu liikumise suunale kaitseb see kõige paremini kambris olevat inimest erinevate värviaurude ning muude mürgiste kemikaalide eest, viies need koheselt hingamise alast eemale.

Carfoxis oleme kasutusele võtnud just seesuguse uhiuue värvikambri, kus õhk liigub ülevalt alla. Tänu sellele on meie maalritel palju suurem liikumisvabadus, kartmata, et jääb ise värvipilve sisse.  

Kambril endal on väga võimas 25 000 m³/h õhuvahetussüsteem, tagades hingamiseks puhta õhu. Värvil aitab kuivada küttesüsteem, mis suudab 10 minutiga luua kambrisse saunalaadse temperatuuri.   

Osaliselt ülevalt alla tuulutus

Natuke keerulisema süsteemina liigub siin värske õhk kas ülevalt laest sisse ja kambri tagumisest seinast välja või siis esiuksest sisse ja põrandast välja.

Maalril on siinkohal väga tähtis seista pealetuult, et kemikaalid ei satuks hingamisteedesse. Samuti peaks värvipüssi alati suunama õhu liikumisega samas suunas.

Risttuulutus

Erinevalt eelmistest värvikambritest, liigub õhk siinkohal eesosast sisse ning tagant välja.

Jällegi peab inimene seisma pealetuult ning suunama värvipüstoli õhu liikumise suunas.  

 

 

Kokkuvõte

Korraliku värvitööga tõstad kõvasti oma nelja rattaga investeeringu väärtust potentsiaalse ostja silmis ning mis kõige tähtsam – muudad oma auto iseenda jaoks atraktiivseks. Kvaliteetses kambris õige õhuniiskuse ja temperatuuri juures värvimine tagab, et värv püsib kauem ning ei hakka kivitäkete kohtadest kooruma.

Selliselt tasub sügavamate värvikriimude ilmnemisel koheselt autoteenindusse värvitöödele pöörduda. Vastasel juhul võib juba varsti näha seal roostekarva toone. Et tööd ei jääks tegemata, pakume Carfoxis nüüdsest paindlikku 0% intressi ning lisakuludeta järelmaksu. Valida saad mitme erineva makseperioodi vahel. 

Kui aga tahad teada, milline näeb üks värvikamber päriselus välja ja kuidas see opereerib, siis astu meie juurest läbi.

Ohutut liiklemist