Intervjuu Mart Seimiga – 2017 aasta kokkuvõte

Mart Seim on olnud viimastel aastatel Eesti üks silmapaistvamaid individuaalsportlasi, nihutades tõstmises Eesti rekordeid ning tuues mitmelt suurvõistluselt medali koju. Meil on Carfoxis olnud ääretult hea meel, et oleme saanud toetada Marti tema tõusul maailma tipptegijate hulka.

Kuna aasta hakkab läbi saama, siis kohtusime Mardiga, et võtta kokku sportlase möödunud aasta ning vaadata otsa järgnevale.

Intervjuule vastas Mart oma tavapäraselt muhedal viisil.

Sul on mitme suurvõistlusega väga tegus aasta olnud. Kuidas võtaksid kokku möödunud aastat?

Käesolev (2017) aasta möödus õiges suunas ja rütmis ja jäin sellega üldiselt rahule.

Minu jaoks oli pigem 2016. aasta väga raske. Sain mitu tagasilööki, mis andsid endast tunda ka käesoleval aastal. Näiteks 2016. aastal kuulasin endast vanemaid ja targemaid ning võtsin kaalust alla. Eesmärk oli lihtne – muuta ennast kiiremaks. Tagantjärgi oli see suur viga, kuna tulemusena kaotasin väga palju jõus. Enne Riot suutsin õnneks küll paari kuuga ennast enam-vähem normaalkaalu tagasi saada, mis mõneti päästis olukorra.

Samas ei jäänud ma olümpial saavutatud 7. kohaga üldse rahule. Peale võistlusi tahtsin oma halba tulemust kompenseerida, kasutades liiga suuri raskusi. Tänu sellele vigastasin kahte selgroodiski ja pidin mõneks ajaks tagasi tõmbuma.

Õnneks sain sel aastal Horvaatias toimunud Euroopa meistrivõistlusteks üllatavalt heasse vormi ja tõukasin 246kg. See on täiesti üllatav, kuna aasta alguses suutsin tõugata vaid 210kg. Isegi mõtlesin, et kuidas on sellise treeningtulemusega võimalik üldse suurvõistlusele minna.

Käesolevat aastat olengi kasutanud peamiselt oma kaalu ja rütmi tagasi saamiseks. Näen, et olen õigel teel kuna kaalu tõusmisega on ka enesetunne ja jõud paremaks muutunud. Tuleva aasta eesmärk on muuta oma kaal kvaliteetseks ehk sama kaalu juures kiirust paremaks muuta.

Tulemustest rääkides said nii Euroopa meistrivõistlustel Horvaatias Splitis kui ka MM võistlustel Anaheimis tõukamises hõbemedali. Nagu näha, on tõukamine Sinu trumbiks. Rebimises oled samas tugev keskmine. Kui tähtis on tõukamise kõrvalt arendada rebimist?

Selle küsimuse peale Mart naerab ja vastab sõnadega: “Kas oleks parem, kui ma rebiks näiteks 204 kg ja tõukaks 240 kg? Selliselt jääks ju kogusumma samaks…

Loogiliselt mul ei ole mõtet forsseerida rebimist tõukamise arvelt, kuna viimases on mul kindel eelis konkurentide ees. Minu kehaproportsioonide juures on tõukamine kindlasti loogilisem liigutus. Rebimine sobib paremini pikkadele meestele, kelle pikem selg annab suurema katapuldiefekti. Tänu sellele on neil ka rebimise tulemus umbes 5% parem.”

Kui palju Sa rebimisele oma igapäevast treeningaega üldse pühendad?

“Kõik pealtvaatajad muudkui soovitavad, et tee kindlasti rebimist rohkem. Isegi näidendis “Mehed ei nuta” öeldi, et Mart ei saa enne normaalseid tulemusi, kui ei hakka paremini rebima,” vangutab Mart pead. “Trennis pööran tähelepanu kindlasti mõlemale.”

Mis on Sinu 2018. aasta treeningeesmärgid?

Sama rütmiga edasi minna. Euroopa meistrivõistlused Albaanias on juba märtsi lõpus, sinnamaani treenin, treenin, treenin. Peale suurvõistlust tahaks umbes 10 päeva vabaks võtta ja siis lähen treeningutega jälle edasi.

EMil on eesmärgiks tulla kogusumma medali peale ja tahaks saada oma esimese rebimise autasu. Hetkel on armeenlased saanud võistluskeelu ja ees on ainult Laša. Teine ja kolmas koht rebimises ongi tõenäoliselt juba 195 kg juures ja seda võikski sihtida. Praegu rebin 191 kg, nii et palju pole enam EMiks minna.

Millele Sa üldse mõtled ja kuidas ennast rahulikuna hoiad enne suurvõistlusi?

Oi, ma ei ole üldse rahulik enne suurvõistlusi. Olen täielik närvipundar aga seda meelega. Ma kogun endasse närvi ja viha, et see siis võistlustel ära kasutada. Kui Sa ei ole valmis ennast võistlustel mentaalselt ületama, siis ei tule ka tulemust.

Näiteks paar päeva enne võistlusi, kui juba närv korralikult püsti, tulevad ka trennis väga head tulemused. Kindlasti ei tohiks siis üle pingutada, muidu teed ennast tühjaks. Närviga on selline õhkõrn piir, kus see läheb liiga suureks, muutes jalad pehmeks.

Näiteks aastal 2015 läks mul närv nõks üle. Teadsin, et vorm on hea aga nädal enne võistlust nägin ajalehes, et olen kindel medalifavoriit. See tõstis oluliselt pinget ning närv läkski üle piiri. Võistlustele jõudes oli kahjuks kehast juba “pinge” välja läinud.

Sind valiti aastal 2015 Eesti parimaks meessportlaseks. Sinu nimi on parimate meessportlaste valikus ka sel aastal välja toodud. Kas meedia ootused ja tähelepanu on siis nüüd pigem õnnistus või õnnetus?

Parima meessportlase tiitli võitmine oli kindlasti väga positiivne ja tähtis tunnustus minu jaoks, kuna selle nimel olin vaeva näinud ja tundsin tol hetkel, et olen tunnustuse igati välja teeninud. Samas ma kindlasti ei hääletaks enda poolt olukordades, kus tunnen, et pole seda väärt.

Üldiselt võiks aasta sportlase tiitlit täiendada mitmete erinevate kategooriatega – näiteks Aasta populaarseim sportlane jne. See annaks võimaluse võrrelda Aasta sportlast puhtalt tulemuste baasilt, jättes kõik muu kõrvale. Praegu see kahjuks aga nii ei ole.

Näiteks sain 2015. aastal nii spordihetke tiitli, kui ka parima meessportlase oma. Esimene neist võikski siis näiteks olla populaarsuse eest antav autasu.

Kuidas hindaksid oma šansse parima meessportlase tiitli võitmisel sel aastal?

Ei hinda väga kõrgelt. Esiteks ma tunnen, et sel aastal ma lihtsalt ei vääri seda. Minumeelest võiks tiitel ikkagi minna sportlasele, kes on aasta jooksul parima tulemuse saanud. Näiteks käesolevalt aastal tõid Heiki Nabi ja Nikolai Novosjolov suurvõistlustelt medali ning neile võikski see tiitel minna.

Oled tõstjate perekonnast, kus Sinu isa ja vanaisa pidasid sama ametit. Kas ootused headele tulemustele tulevad pigem kodunt või kuskilt mujalt?

Eks ma peamiselt survestan ennast ikka ise. Näiteks seadsin oma karjääri algusaastate eesmärgid väga kõrgeks, kui nägin, et areng toimub õiges suunas. Perekond ei anna mulle kindlasti survet vaid pigem tuge.

Paps on mul küll treener, aga ta võtab rahulikult. Vanaisa oli samuti tõstja, samas temaaegsed tulemused on tänapäeva mõistes kindlasti juba liiga väiksed. Näiteks tema tõukamise rekord oli 160 kg, mis on praegu naiste normiks. Vanaisal oli omalajal lausa eraldi tiitel, vist “Rahvuslik jalg” vms. Tiitel tuli tänu sellele, et ta suutis teha kükke 200 kg-ga. Samas ma ise kasutan selleks 400 kg. Sportlaste üldine suutlikus on kindlasti palju edasi arenenud.

Kuidas Sul jalad üldse 400 kg vastu peavad, liigesed ja muu?

“Eks ma näen kõvasti vaeva selleks,” naeris Mart. “See kogukaal pole kindlasti ühe korraga tulnud. Pigem olen seda järk-järgult tõstnud. Kindlasti ei pea ka liigesed seda suurt kaalu enda peale võtma, lihased teevad ikka põhitöö ära.”.

Umbes kuu aega tagasi tegin näiteks kolm kükki 370 kg-ga.

Mis on Sinu eesmärk, mille nimel pingutad? Mis hetkel võid öelda: “Nii, nüüd on kõik saavutatud!”

Minu peamine eesmärk on jõuda nii kaugele, et mind mäletatakse. Näiteks II kohta ei mäleta keegi. Kuigi EM medalid on väga head, aga eks tahaks kindlasti ka kulda kaela saada. Kui lausa olümpiakullani jõuan, siis jääb kindlasti kripeldama, et miks nii väikse tulemusega.

Sportlasel peaks alati midagi hingele jääma, ei tohi kunagi rahul olla. Alles siis, kui karjäär juba selja taga, võid oma tulemustega rahul olla.

Said selle aasta teises pooles “juba” 27-aastaseks. Samas tõestasid Anaheimis, et isiklikud rekordid on vaatamata vanusele mõeldud murdmiseks. Mis vanuses võid tõstmises öelda, et oled oma oskuste ning saavutuste tipus?

Loogiliselt on see täitsa okei vanus. Mul on arengut kindlasti veel 3-4 aastat. Tipp peaks saabuma umbes kolmekümneselt. Kuni kolmekümnenda eluaastani toimub kiirem arenguperiood ja siis saavutatakse tippvorm. Sealt edasi kuni neljakümnenda eluaastani on sportlase tase suhteliselt stabiilne, kerge langusega. Vanuse mõttes on jõu- ja kiirusaladel vabalt võimalik teha tippsporti kuni neljakümneseni jõudmisel.

Samas saavutavad mitmete teiste maade noortõstjaid tipptulemusi juba kahekümneselt. Sellised tulemused pole kahjuks kuidagi loogilised – jõuda oma tippvormi nii noorelt. Nimelt hakkavad noored füüsiliselt kiiremini arenema alles 15-16-aastaselt. Normaalselt läheks oma tippvormi saavutamine kuskil 6-7 aastat. Nii kiire areng viitab täielikult keemia kasutamisele, kuna muudmoodi pole lihtsalt võimalik.

Mida soovisid sel aastal jõuluvanalt? Suuremaid raskusi?

Ei ole veel kirjutanud aga sooviks, et areng toimuks edasi küll. Samuti võiks jõuluvanalt paluda, et antidoping teeks paremat tööd. Hetkel teostab iga riik ise oma tõstjatele dopinguproovi. Nagu seda on aga ka meediast näha, pole riiklik antidopinguprogramm alati puhas. Jõuluvana võiks aidata püsti panna erapooletu antidopinguorganisatsiooni.

Mis on Sinu uue aasta lubadused?

Ma ei taha väga suureks oma lubadusi ajada, kuna see paneb soorituspinge peale. Kindlate numbrite asemel luban ponnistada tublisti ja jätkata arengut.

Kas Tokyo olümpia peale mõtled juba? See toimub ju alles 2020. aastal.

Eks ma ikka mõtlen, aga sinnani on veel 6 suurvõistlust ees. Olümpiani peaks hoidma arengut stabiilsena. Olümpiale ei tahaks kindlasti minna mõtetega, et “peaks veel midagi enda juures arendama”.

Aastal 2016 said Rios tulemusega 430 kg 7. koha. Tänavu kogusid MM-il koguraskuseks rekordilise 444 kg. Millist koguraskust lähed Tokyos püüdma?

Selline ennustamine on väga keeruline ja paneb ka teatavad pinged peale. Kindlasti võiks kogusumma olla 460+ kg.

Laša Talahhadze on sel aastal hoos olnud. Samuti näitasid ennast Anaheimis mitmed uued nimed, kellest võib tulevikus tugevat konkurentsi oodata. Keda näed lähiaastatel peamiste konkurentidena?

Konkurente on hetkel mitu. Kahjuks aga enne kui antidoping ei hakka oma tööd tegema, peab arvestama, et võid suvalise mehe 3 aastaga maailma tippu treenida. Näitena kaalus üks mu praegustest konkurentidest veel 2 aastat tagasi 110 kg ja tema tõstmistulemused olid väga kesised. Samas on ta kahe aastaga võtnud juurde 60 kg ja jõudu jääb ülegi. Sellised saavutused ei ole tavameetoditega võimalikud.

Mulle ütles ükskord üks Läti koondislane, et puhtalt ei ole võimalik üle 190 kg rebida ning üle 230 kg tõugata. Täna teen seda ilma dopinguta 191 kg ja 253 kg. Ma olen ka kindel, et siit on võimalik veel edasi minna.

Mida pead 2020. aasta olümpia võiduks ära tegema?

Iga suurvõistluse eel käin laagris kuskil 12-13 nädalat. Enne laagrit teen pumpamis- ja jõuharjutusi, et laagris saaksin kohe suurtemate raskustega alustada.

Samas ei kasuta ma trennis maksimumraskusi pea kunagi. Oma piirid peab ikkagi jätma võistlusplatsile. Vastasel juhul võid ennast kergesti vigastada. Võistlustel peabki olema kas kõik või mitte midagi.

Näiteks oma teises laagris proovisin tõugata 240 kg ja vigastasin kohe ka hüppeliigest. Peale seda jäid tõukamise numbrid alla 225 kg.

Kuidas Sa oskad siis võistlustel algraskusi valida?

Teen seda tunde järgi. Alati on võistlustel kergem kui trennis. Nimelt on trennis alati kerge väsimus sees. Näiteks, kui trennis tõukan vabalt 225 kg, siis tean, et võistlustel saan ilusti 245-ga hakkama. Sellest saab siis ka minu algraskus.

Peaasi, et võistlustel ületan ennast.

Mis autoga Sa praegu sõidad?

Audi A8-ga, kuna sinna mahun mugavalt sisse istuma. Võibolla 10 aasta pärast, kui sportlaskarjäär selja taga, siis mahuksin juba rohkematesse masinatesse. Minu üheks lemmikautoks on Audi R8.

Kas see on Sinu unistuste auto?

Hetkel on Autosky’lt tulemas sponsorautona unistuste lähedane auto. Samas minu kõige-kõigem auto on vast masin, mis sai tuntuks filmist “Gone in 60 Seconds” – 1967 aasta Ford Shelby GT500.

See ei ole kindlasti mugav auto igapäevaste sõitude tegemiseks. Tõenäoliselt seisaks ta argipäeval garaažis ja näeks asfalti ainult suvel nädalavahetustel.

Paljud kasutavad enda motiveerimiseks muusikat. Kas ka Sina ja milliseid lugusid valiksid?

Muusikaga saab kindlasti tuju tõsta enne sooritust. Otsest põhilugu mul ei ole aga kindlasti võiks trennis olla midagi kiiremat. Näiteks viimases laagris saime ise muusikat valida ja siis kõlaski ainult AC-DC, Metallica ja Rammstein.

Praegu olen näiteks enne võistlusi kuulanud muusikat Vikingite seriaalist

Kui Sa trennis parasjagu ei ole, siis millega oma aega veedad? Kas on äkki mõni huvitav hobi, mida välja tuua?

Treeningtsükli ajal ei ole jaksu eriti midagi muud teha. Õhtuti jaksan vast natuke lugeda ainult või mõnda seriaali vaadata.

Me kõik teame või oleme vähemalt kuulnud Rocky Balboa filmidest, kus IV osas kasutas Rocky enda treenimiseks vanakooli meetodeid, samas kui tema venelasest poksitšempionist vastast treeniti laboris. Kumba meetodit Sa ise eelistad?

Ma ise kasutan ikkagi mõlemat lahendust. Ainult tehnikajubinate peale ei ole võimalik minna samas oma treeningu video baasil analüüsimine annab väga hea võimaluse tehnikat parandada. Edukaks treenimiseks on kindlasti vaja ka vanakooli asju.

Mis on kõige huvitavam/kummalisem harjutus, mida teed tippvormi saavutamiseks?

Otseselt ei teagi, mis võiks olla just kõige kummalisem. Teen ju neid asju väga tihti. Samas vast tavainimesele kõige erilisem võiks olla külmakamber, kus käin peale trenni taastumas.

Külmakambris on -130 kraadi ja see aitab sportlastel nii vigastustest kui ka trennist taastuda. Sinna sisened kolmeks minutiks lühikestes pükstes, jalanõud ja kindad käes. Hingama pead kindlasti läbi kinnaste, et kops ei külmuks. 3 minutit olen korraga.

Esimesel korral jäin kohe ka haigeks, kuna läksin peale kambrit hõlmade lehvides -8 kraadi juures õue.

Suur tänu Mart meeldiva intervjuu ja kõikide nende suurte saavutuste eest! Häid pühi ja head vana-aasta lõppu.